Erivajadusi ja puudeid on läbi aegade defineeritud ning nendesse suhtutud väga erinevalt.Vaatleme järgnevalt lühidalt erinevaid arenguetappe sel teel (Kikkas, 2011).
Puue kui tabu
Esmane määratlemine toimus pikka aega kriteeriumi "tal on midagi puudu" - pole jalga, ei näe, ei kuule - alusel, seega üsna umbkaudselt ja ümbritseva ühiskonna vaatenurgast lähtudes ("vigane", "sant", "pime", "hull", "langetõbine", "puujalaga" jne) (
Kikkas, 2011).
Puudesse suhtuti nii, et see oli kui karistus millegi eest. Näiteks Piiblis küsitakse Jeesuselt pimeda mehe kohta: "Kes on teinud pattu, tema või ta vanemad, et ta on sündinud pimedana?" (Jh 9:2) (Kikkas, 2011).
Lugedes läbi saate Puutepunkt sisu kokkuvõtte teemal:
Kas palkan puudega inimese? Pole raske jõuda järeldusele, et puue oli ja on endiselt tabu. Antud kokkuvõttes on välja toodud positiivsed kokkupuuted erivajadustega inimestele töö pakkumisega, kuid esimene lõik ütleb siiski väga palju:
"Üks sotsiaaltöötaja rääkis, et ta püüdnud ühele ülikooliharidusega puudega noormehele tööd leida. Kuulnud, et jutt käib puudega inimesest, ei tundnud tööandjad reeglina huvi mitte tööletulija oskuste või kogemuse vastu, vaid kõigepealt küsiti: kuidas ta välja näeb? Aga teie?, küsinud sotsiaaltöötaja vastu" (Puutepunkt, 2011).
Puue kui tervisehäire
Alates renessansiperioodist ja edasi uusajal muutus valitsevaks arusaam, et puuded on "mehhanismi häired", s.t. puudega inimene on "katki". Positivistliku mõtteviisi võidukäik tõi kaasa ka optimismi "parandamise" võimalikkuse osas: puue (nagu ka haigused) ei olnud enam saatusega inimesele alatiseks määratud (
Kikkas, 2011).
Puuetes hakati nägema midagi, mis vähendas või isegi nullis inimese teovõime - puudega inimene muutus subjektist objektiks. Siit sai alguse meditsiiniline puudekäsitlus ehk nn. puude meditsiiniline mudel (
medical model of disability), mis mõjutab suhtumist puuetega inimestesse küllalt tugevasti veel tänagi (Kikkas, 2011).
19. sajandi teisel poolel alguse saanud --- ning eriti tugevasti XX sajandi esimestel kümnenditel esilekerkinud eugeenikaliikumine, mis paljudes kohtades (---) surus ka puuetega inimesed koos teiste "ebastandardsetega" kinnistesse asutustesse, "korralike inimeste" silma alt ära (Kikkas, 2011).
Eugeenika alustalaks oli väide, et rahva tõugu saab parandada, kui määrata teaduslikult kindlaks, kellel lubada järglasi saada. Eesti eugeenikute arvates tuli kohustuslikule steriliseerimisele allutada:
a) lapsed, kes ei suuda omandada I klassi programmi ning on ilmne, et puue on päritud;
b) vabalt elavad idioodid, pimedad, kurttummad, epileptikud, kui väärareng on pärilik;
c) eelmisse rühma kuulujad hoolekandeasutustest väljalaskmisel või enne abiellumist;
d) psühhopaatsed kurjategijad, retsidivistid, kroonilised alkohoolikud, kui viga on pärilik.
Vabatahtliku steriliseerimise võimalust soovitati vaimuhaigetele, raske tiisikuse põdejatele, süfiliitikutele, kehaliselt vigastele (
Keskküla, s.a).
Puue kui ühiskonna probleem
XX sajandi teisel poolel esile kerkinud kodanikuõiguste liikumine muutis ka puuetekäsitlust - puuet hakati vaatama --- kui ühiskonna võimetust või soovimatust vastata üksikisiku vajadustele (
Kikkas, 2011).
Toimus üleminekuetapp meditsiiniliselt mudelilt sotsiaalsele --- , kuid juba nähakse ka puuet kui ühiskonna probleemi. Nii on seal defineeritud kolm üksteisega seotud mõistet "
puue", "
vaegus" ja "
invaliidsus" ingliskeelsete impairment, disability ja handicap vastetena nii eesti- kui ingliskeelses mõisteruumis on need üksjagu segased mõisted, kuid üldjuhul on siin mõeldud vastavalt järgmisi aspekte:
- Puht-füsioloogiline (ühe jala puudumine)
- Funktsionaalne (ei suuda kiiresti liikuda)
- Sotsiaalne (peetakse "sandiks", ei saa tööd)
Sotsiaalsemates käsitlustes on üha enam jäänud handicap/invaliidsus välja ning piirdutakse kahe terminiga – tüüpiliselt tähistab "impairment" inimese füsioloogilist seisundit (puuduv käsi) ja "disability" ühiskonna võimetust selle probleemiga toime tulla (lünklik haridus, tööpuudus) (
Kikkas, 2011).
Puue kui eluviis
Üha enam leidub ka neid puuetega inimesi, kes tajuvad oma seisundit neutraalselt, ilma liigse traagikata, kuid ka seda mitte idealiseerides. Nii nagu on järk-järgult ühiskonda sulandunud prillikandjad või ka vähese juuksekasvuga inimesed, nii toimub see ka paljude puuetega inimestega. Mõnel juhul saab rääkida puuetega inimestest ka kui eraldi kultuurist oma keele ja tavadega. Sellise kultuurirühma moodustab näiteks üks osa kurtidest inimestest (peamiselt kurdina sündinud inimesed), kes kasutavad suhtlemiseks viipekeelt ning selle eripärast mõisteruumi. Nii võivad tavamõistes (vanemate järgi) eri rahvustest kurdid tajuda teineteist rahvuskaaslastena, samas passijärgse rahvuse mittekurti esindajat aga kui "võõramaalast" (
Kikkas, 2011).
Allikad: Kikkas, K. (2011).
Haridustehnoloogia ja erivajadustega inimesed/ Sissejuhatus teemasse: erivajadused läbi aegade. [07.01.2012].
Keskküla, K. (s.a).
Eesti Eugeenika ja Genealoogia Seltsi tegemistest. [08.01.2012].
Puutepunkt, (2011).
Kas palkan puudega inimese?[08.01.2012].